Mis on Stockholmi sündroom ja kuidas seda ravitakse
Stockholmi sündroom on pingeolukorras olevate inimeste sagedane psühholoogiline häire, näiteks inimröövide, koduaresti või kuritarvitamise korral. Sellistes olukordades kipuvad ohvrid looma agressoritega isiklikumaid suhteid.
Stockholmi sündroom on teadvuse reageerimine ohtlikule olukorrale, mis viib ohvril näiteks emotsionaalse ühenduse loomise röövijaga, mis paneb teda tundma end turvaliselt ja rahulikult.
Seda sündroomi kirjeldati esmakordselt 1973. aastal pärast Rootsis Stockholmis asuva panga kaaperdamist, kus ohvrid lõid röövijatega sõprussidemeid, mistõttu nad külastasid neid lisaks vanglas lisaks väitele, et mingit tüüpi füüsiline või psühholoogiline vägivald, mis võib viidata sellele, et nende elu oli ohus.
Stockholmi sündroomi tunnused
Tavaliselt pole Stockholmi sündroomil mingeid märke ja sümptomeid ning on võimalik, et paljudel inimestel on see sündroom seda isegi teadmata. Stockholmi sündroomi tunnused ilmnevad siis, kui inimene seisab silmitsi stressi ja pingetega, kus tema elu on ohus, mille võib esile kutsuda näiteks ebakindlus, eraldatus või ohud, näiteks.
Seega julgustab alateadvus enese kaitsmise viisina agressori suhtes kaastundlikku käitumist, nii et ohvri ja röövija suhe on sageli emotsionaalne samastumine ja sõprus. Algselt oleks selle emotsionaalse ühenduse eesmärk säilitada elu, kuid aja jooksul, näiteks tekkivate emotsionaalsete sidemete tõttu, võimendavad kurjategijate väikesed lahked teod näiteks sündroomi põdevad inimesed, muudab nad end olukorras turvalisemaks ja rahulikumaks ning igasugused ohud unustatakse või jäetakse tähelepanuta.
Kuidas on ravi
Kuna Stockholmi sündroom ei ole hõlpsasti tuvastatav, ei ole seda tüüpi sündroomi raviks näidustatud ainult siis, kui inimene on ohus. Lisaks on Stockholmi sündroomi tunnused tingitud alateadvuse reageeringust, pole võimalik kindlaks teha, miks need tegelikult aset leiavad.
Enamik uuringuid kirjeldab Stockholmi sündroomi põdevate inimeste juhtumeid, kuid vähesed on uuringud, mille eesmärk on selgitada selle sündroomi diagnoosi ja määratleda ravi. Hoolimata sellest võib psühhoteraapia aidata inimesel üle saada näiteks traumast ja isegi aidata sündroomi tuvastada.
Kuna Stockholmi sündroomi kohta puudub selge teave, ei tunnistata seda sündroomi vaimsete häirete diagnostika- ja statistilises käsiraamatus ning seetõttu ei klassifitseerita seda psühhiaatriliseks haiguseks..
